Tundub, et inimesed, kellel puudub kogemus koduabilisega, on sageli nõutus seisundis – vaja oleks, aga kuidas suhtuda sellesse, et võõras inimene isiklikus majapidamises toimetab?
Paljud puhastusteenindajad on läinud kodukoristajaks Soome. Minagi (Senta. Viimsi Koristuses tegutsev kodukoristaja) sain sealt oma esimesed „tuleristsed”.
Kartsin, et kodukoristajasse suhtutakse kui üliinimese võimetega inimesse, kes teeb imesid. Enda rahustuseks, aga tõdesin, et kliendid suhtusid tänutundega neisse abilistesse, kes aitasid kodu korrashoiuga.
Nii mõnigi perenaine pakkus kohvi ja väljendas oma tänumeelt hea sõna, sõbraliku naeratuse, tähtpäevaks kingitud lillekimbuga või lihtsalt väljendas oma usaldust sellega, et andis koristajale oma koduvõtme ja veetis koristamise ajal aega väljaspool kodu.
Sealt saingi kaasa armastuse kodukoristuse vastu. Vabanesin isegi oma valedest eelarvamustest. Teenused on inimeselt – inimesele ja kõik on igati inimlik ja sõbralik.
Tagasi kodumaale tulles läksin tööle ühte Eesti koristusfirmasse, et tutvuda siinse olukorraga koristusmaastikul. Tundub, et laevatäied koduabilisi on Eestist lahkunud. Koristuse alal töötavad sageli suure töökoormusega, ajutist tööd otsivad, madalapalgalised, eesti keelt vähesel määral valdavad vene rahvusest naisterahvad. See tekitab probleeme eelkõige töö kvaliteedis ning raske on leida koduabilist, kes pikemaks ajaks püsima jääks.
Ise tehtud- hästi tehtud ja nii saigi otsustatud ise kvaliteedi eest seisma hakata.
Leidsin internetist artikli, kus räägitakse koduperenaiste hirmudest ja ootustest seoses kodukoristusega. Mõned nopped, mis tundusid huvitavad:
*Perenaiste nõue : koduabiline koristagu võõrast kodu nagu oma.
*Hea koduabiline on nagu vesi – lõhnatu, värvitu, maitsetu, puhastab hästi, ning teda leida on sama raske kui allikat kõrbes.
*Ega oma head koduabilist keegi naljalt teistega jagada ei taha, kui küsida, siis hakatakse keerutama, et ei vist ikka ei saa..
*Miks kurdetakse, et head koduabilist on väga raske leida?
Ehk ei teata, kust otsida. Proovitakse tuttavate kaudu ja ilmselt on häid tegijaid vähem kui nende otsijaid. Lihtsalt kuulutuse kaudu otsides kardetakse aga alt minna. Usaldus tuleb ju välja teenida ja see võtab aega.
* Kes on need inimesed, kes endile koduabilise palkavad?
Neid on järjest rohkem, sest tundub, et inimestel on väga kiire, ja tülitsemise asemel, kas koristab mees, naine või lapsed, peetakse mõistlikumaks abilise palkamist. Inimesed ütlevad, et sellest on meeletult abi, kui keegi tuleb ja kodu korra nädalas puhtaks teeb. Paljud on täiesti tavalised inimesed.
Lõpetuseks ütleksin : „Kodukoristus on mugavusteenus, millest on suur oht sõltuvusse sattuda”.
Kui kahtled, …siis tuleb tellida kasvõi ühekordne proovikoristus ja kui on head tegijad – tuleb nentida, et väide peab paika!